Pille on joogaõpetaja, kelle uus koduleht uut sisu nõudis. Kuna stuudios tehtud fotod alati kõigi maitsele ei ole, otsustasime võttepaigaks valida hoopis tööstusliku hõnguga saali Telliskivi loomelinnakus. Saime tunda jaanuarikuist karget temperatuuri – ruumis puudus küte. Sellest hoolimata viskas Pille jope nurka ning võttis järgemööda aina keerulisemaid poose. Tore kohtuda inimestega, kes oma töösse suure kirega suhtuvad!
Tundub, et veel viimase päikselise sügisilma saime pildile püütud. Ja selle võrratu ilma ja värvidemere taustal oli vaieldamatuks staariks Emma – 5-kuune Corgi kutsikas! :) Võib öelda nii palju, et üldiselt ma end koerainimesena kohe mitte ei sildistaks, kuid sellise hurmuri seltskonnas võib see sootuks ununeda..
Meie eesmärgiks oli jäädvustada üks tavaline jalutuskäik ning usun, et saime sellega hästi hakkama – taaskord ilus näide sellest, et “päris elu” jäädvustused argipäevastest tegemistest on isikupärased ning iga pere oma nägu. Seda enam on sellised fotod albumis aastaid hiljem need kõige armsamad. Aitäh, et mind pildistama kutsusite!
Võib juhtuda, et kui üle mitme aasta on vaja taas üles otsida arvuti sügavustest enda CV, vaatab sealt vastu lisaks aegunud informatsioonile ka pea 5 või lausa 10 aastat vana foto :) Teadupärast ei sobi sellisesse dokumenti igasugune ülesvõte, kuid päris passipilti ei soostu samuti kõik meist vabatahtlikult avaldama ning see ei pruugi ka kõige parem lähenemine olla. Lahenduseks võib olla portreefoto, mis jätab endast tulevasele tööandjale hea esmamulje ning annab aimu, millise inimesega tegu on. Tööandja kujundab võimalikust uuest töötajast CV põhjal arvamuse vaid sekunditega, niisiis tõuseb eriti selgelt esile lisaks teksti vormindamisele ka sobiliku pildi olulisus. Viisakas ja sõbralik foto on igale tööle kandideerimisel kindlasti eeliseks!
Foto võiks olla loomulik, et vältida hiljem intervjuul segadust – ka seetõttu on mõistlik pigem hiljutist pilti kasutada, kui väga vana. Riietusel, soengul ja meigil võiks olla pigem neutraalne roll ning mitte olla fotol liialt domineerivad. Naeratust CV fotol ei peaks pelgama, sest just nagu intervjuul on see esimeseks vahendiks luua meeldiv kontakt intervjueerijaga, on see märgiks CV’l tulevase töötaja sõbralikust ja avatud olekust.
… kõige paremini naerab see, kes tänu eeskujulikule CV’le teiste võrdsete kandidaatide seast silma paistab ning tänu sellele uue töökoha saab :)
Üldiselt meeldib mulle pildistada ilma ajalise piiranguta – tavaliselt kulub selleks umbes 1,5 tundi. Teadmine, et võib minna ka kauem ning sellest pole midagi katki, annab mulle siiski kindlustunde. Eesmärk on ikkagi vähemalt paar väga head pilti kätte saada ja alati ei pruugi see juhtuda esimesel poolel tunnil. Pigem ütleksin, et see oleks erandiks.. Et tekiks fotograafi ja pildistatava vahel side kulub paratamatult algul veidi aega ning siis on hea, kui ei ole peal pinget kella vaadata. Või veel hullem – taimer jooksma panna..
Teelega läks meil aga hoopis nii, et oli peal ajapiirang. Pulmarong ei oota.. Nii me jõudsimegi peale seda, kui meik valmis ja riided seljas, vaid korraks Glehni parki hüpata ning mõned pildid teha. Nii ta kipub olema, et külalised sätivad end ju samamoodi pulmaks kenaks, kuid ei saa oodata, et pulmafotograaf kõigist neile meelepärase jäädvustuse saaks teha – paratamatult on fookus ja tähelepanu pruutpaaril. Nii saime siiski selle ilu pildile püütud :)
.. no et oleks ühel päeval mida lastelastele näidata!
Iga pildistamine õpetab mulle praegu midagi, olen veel ju niivõrd “uus” sellises formaadis tegutsemises (kohtun inimesega konkreetse eesmärgiga kenad fotod saada). Sellel korral näiteks taipasin kiirelt, et selline kleidimuster ei lähe mitte kokku puu juures poseerimisega – probleemiks see, et tegelikult läheb vastav kompott natukene liiga hästi kokku.. Tark mõte oli ühtlasem taust otsida :)
Kolmapäeval käisin Positiivi fotokoolitusel, mida viis läbi Silvia Pärmann. Teemaks oli “Linn ja inimesed reisifotol”, mida ilmestas hästi Positiivi õppeklassis koolitaja enda isikunäitus pealkirjaga “Kellega ma seni kohtunud olen”. Koolitus oli põhjalik ning õnneks mitmekülgne: lisaks näituse piltidele saime tutvuda ka selle aasta Tamroni reisifoto konkursi finaalitöödega ning lõpuks ka kuulsamate reisifotograafide elulugudega.
Eks koolituse põhisõnum oli ikka üks: hea reisifoto on see, mis saab tehtud ning tehtud saab ta vaid siis, kui oled reisil ja kaamera on igapäevaselt kõhul rippumas, mitte hotellitoas konutamas :) Olen sellega väga nõus – kui vaevata pead õige tehnikaga ning siis kaasa tarida 4 objektiivi, välgud ja statiivid ning need siis kohvrisse jätta, sest tavaari kaasas tassimine on tülikas, siis ei ole uhkest kaamerast mitte mingit kasu. Reisil võib poole praktilisem olla hoopis väike aparaat, kuid selle puhul võib nõudlikum kasutaja jälle tulemusega mitte rahule jääda. Eks tuleb leida kuldne kesktee: varustus, mis on kasutaja jaoks mugav ja käepärane ning mis teeb pilti enda ootustele vastavalt ning võrdlemisi kiirelt. Muidu võib riskida eriti imetabase momendi maha magamisega.
Reisifoto meeldib mulle just seetõttu, et inimene on endale mitteharjumuspärases keskkonnas ikkagi rohkem tähelepanelik, kui kodutänaval jalutamas. Nii on palju suurem tõenäosus, et ka väikesed detailid tunduvad huvitavad ning saavad pildile püütud. Reisifoto ei ole vaid järjekordse vaatamisväärsuse jäädvustamine, vaid teise maa ja kultuuri eripärade edasi andmine võimalikult neile omasel kujul. Aga ka kõigile tuntud objekti võib reisifotole püüda hoopis teises võtmes, kui iga turist on harjunud nägema.
Rääkisime koolitusel ka inimeste pildistamisest reisil. Kas küsida luba, kuidas? Mis saab siis, kui ei räägita ühist keelt? Pean tunnistama, et see on minu nõrgaks küljeks, ometi köidavad mind reisiportreed väga! Ehk on probleemiks olnud alati kellegagi koos reisimine. Nagu ka Silvia kinnitas: üksinda on palju kergem saada kohaliku inimesega kontakti, kui kambakesi peale lennata. Ehk olekski aeg hakata planeerima esimest reisi üksinda, mille põhieesmärgiks on pildistamine? :)
Lõpuks olen jõudnud selleni, et mul on nüüd täitsa oma kodulehekülg. Ja mis oleks üks kodulehekülg ilma blogita? Arvatavasti tunduvalt igavam ja üldse mitte peale esimest külastuskorda tagasi kutsuv.
Kavatsen siin kirjutada mõtteid fototeemadel, pajatada külastatud näitustest ja koolitustest ja loomulikult pilte näidata, kui mõni seeria (või reisipiltide saak!) mulle kohe nii väga meeldib, et paari pildi jagamisest vähe on. Või ehk juhtub mõne pildiga selline tore lugu, mis kohe peab kirja saama. Kõik sellised postitused tahan siia koguda – soovin endale vaid jaksu järjepidevusega :)
